Kuigatsi käoisandal puudus märgis, mille järgi oleks saanud tema tähelepanuväärset isikut eksimatult ära tunda. Siiski võis täheldada kahte olulist asja, mis aitasid teda teistest suguvendadest eristada. Esiteks oli ta erakordselt julge lind – lubas endale läheneda umbes tosina meetri peale ja talu peremeest poole lähemalegi. Teiseks teadis see kägu üht salapaika, millest polnud vist aimu ühelgi teisel Kuigatsi mail toimetaval käol!

Käo salapaik asus pisikese oja pervel, kus kasvas naatide vahel varemerohtu. Ja varemerohul kosusid  omakorda piksepeni röövikud. Igal kevadel, kui varemerohi tärkas, tulid röövikud rohulehti sööma ja käoisand tuli siis sinna liblikajahile. 

Suure jao päevast istus liblikaröövikuid jahtiv lind lepa- või pajuoksalt ümbrust jälgides. Ta märkas neid paari-kolmekümne meetri pealt ja kaugemaltki. Pea alati lõppesid tema sööstud saagi tabamisega. Mõnikord neelas kägu oma saagi otse ojapervel,  ent eelistas einestada pigem puuoksal.

Õhtu saabudes lendas tuttav kägu metsa laulma. Harva kukkus ta ka siinmail, kasutades lauluõrrena enamasti elektriliini.

Nii juhtus, et see käoisandaga ojaluht sai minulegi aastate jooksul koduseks. Igal kevadel, kui puud hakkasid lehte minema, tuli tuttav kägu jälle meelde. Ei teagi, palju neid käo ootamise tunde kõigil lehekuudel kogunes… Loomulikult tuli ette ka päevi, mil käoisand oja äärde ei saabunud. Loomulikult oli tal mujalgi asju ajada.

Viimast korda kohtusin Kuigatsi käoisandaga 2020. aasta lehekuul. Vahest seetõttu, et ilmad olid siis erakordselt palavad, õnnestus mul tollal vaadelda, kuis kukulind käis õuel asuvas saunatiigis joomas… 

2021. aastal tuttav käoisand enam tuttavale ojalammile ei jõudnud. Küllap aimate vist isegi, miks.