Südasuvel käisime Margitiga mitmel pool Lõuna-Eestis välitöödel ja üks käikudest viis meid Peipsi rannikule Pusi külla. Kui sealsel luhaheinamaal mööda seiretransekti liikusime, sattusime  oma teekonnal nõgesetihnikusse, kus saime põneva üllatuse osaliseks.

Läbi angervaksade ja kõrvenõgeste liikudes märkas eespool liikuv Margit, kuis astumisel miskit tema jalge ette pudenes… Lähemal uurimisel märkasime siis nõgesevarte vahele punutud linnupesa ja kahte äsja koorunud linnupoega selle all. Õnneks polnud tillukesed linnuhakatised pesast välja kukkumisel kannatada saanud. Asetasime nad tagasi pesalohku, kus oli veel üks sarnane linnupoeg ja üks valkjas hallide laikudega muna. Sättisime pesa lähiümbruse rohu võimalikult püstseks ja eemaldusime.

Järgmisel päeval, kui mul tuli sama teekond uuesti läbi käia, oli heameel veenduda, et kõik linnupojad olid pesas alles. Jätsin siis pesa juurde pooleks tunniks rajakaamera, et välja selgitada, kelle pesaga üldse tegu on.

Rajakaamerasalvestusi üle vaadates selgus, et varjulise eluviisiga soo-roolinnud tulid pesa juurde toimetama juba viie minuti möödudes. Toideti poegi, viidi ära poegade roojapallid, emaslind ka soojendas poegi.

Omajagu üllatav on selle loo juures asjaolu, et palja silmaga ei näinud me soo-roolinde mitte kordagi! Seda ka teisel käigul, mil proovisin vanalinde binokli abil üles leida kaugemalt. Pesa läheduses ei olnud muuhulgas kuulda ühtki linnuhäält. Ja kaamerasalvestusi üle vaades oli videolõikudel kuulda vaid rohutirtsude innukat saagimist!

Rohumaadel ja niitudel pesitsevate lindude elu on üks suur loterii, sest kogu heinaaja vältel pole võimalik leida seesugust ajaakent, mil linnud rohumaadel ei pesitse. Eks jääb ka tuttavate soo-roolindude osas vaid loota parimat. Pesa täpne asukoht sai selle paiga niitjatele saadetud.