⇑ Rohunepimäng. Alam-Pedja
Tänavu on Alam-Pedja juubeliaasta. 1994. aastal loodud kaitseala on pakkunud selle paiga elurikkusele head ja paremat juba 30 aastat. Ümmargust tähtpäeva silmas pidades käisin külas kohalikel rohuneppidel, kelle elupaiku ja kombeid õppisin tundma kaitseala algusaastatel. Oi aegu ammuseid: see oli 1997. aasta kevadel, mil osalesin Alam-Pedja luhalinnustiku seires koos Andres Kuresoo ja Leho Luigujõega!
Eestimaa kevadöödes on imesid ja üks neist on kindlasti rohuneppide mäng. Tõsi, nepid klõbistavad mõnikord nokka ka päevavalguses, ent õige pulmatrall saab hoo sisse ehavalguses: enam-vähem ajal, mil taevas sütib esimene täht.
Tänavusel retkel jätsin rohuneppide mängupaika mõned rajakaamerad, et salvestada toimuvat nepivaates kahel kaunil täiskuuööl. Niivõrd lühikese ajaga pole küll võimalik saada laitmatu kvaliteediga videofilmi, ent vahest suudab siinne kaheminutine filmilõik edastada killukese sellest kordumatust öömeeleolust, mida pakub täiskuuvalge Emajõe luht.
⇑ Rohunepi-isandad, keda meie parimatel mänguplatsidel mängib tosina jagu ja enamgi, jooksevad erutatult mätaste vahel ringi ja nende nokkadest vallandub salapäraseid visinaid, pibinaid ja klõbinaid. Vaiksetel öödel on nende üpris tasaseid hääli kuulda umbes paarisaja meetri kaugusele. Ühendkooris pole rohuneppidel kombeks laulda – kui ühtede lauljate häälitsused on vaibumas, lisavad vahepeal jõudu kogunud nepid jällegi hääletugevust juurde. Mänguhoos hüpatakse aeg-ajalt ka kõrgele õhku, aetakse üksteist taga ning kaklusigi tuleb ette.
Add comment
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.