Tervelt viiskümmend aastat tuli mul oodata, et üks korralik puravikusuvi ära näha. Hilissuvine seeneplahvatus algas meil kasepuravike tõusmisega, millele järgnesid haava-, kivi- ja pomerantspuravikud! Metsas pildistades  avastasin siis ikka ja jälle, kuis järjekordne puravikuriit oli roninud sülle…

Kahte jänesekapsaste keskel sirgunud kivipuravikukübarat haarama asudes tuli taipamine, et kõik seened ei saa ju olla üles noppimiseks. Need siis jäidki imetlemiseks ja ussitamiseks. Hinge- ja ussikosutust jätkus  seekord pooleteiseks nädalaks.