minu armas kodumets…
juurepessune ja ämmatossune
rähnine ja üraskine
vaikne ja lumine
ilus ja elus
Hinnomäel, 14.01. 2021
Need luuleread tulid mu juurde täpselt 5 aastat tagasi, mil talvist kuusikut külastades taipasin, et hirmujutud üraskite hävitatud metsadest on tublisti liialdatud…
Sõnad tulid mu juurde? Just nimelt – kogu luuletus sündis justkui tervikuna, kui sumasin läbi lumehangede kodukuusiku suunas.
Tänasel ilusal talvepäeval käisin taas oma armast Üraskimetsa vaatamas. See oli keskelt palju hõredam kui ennist, aga pöialpoiste kauni vilekooriga, rähni väsimatu toksimisega, kauni päikeseloojanguga – ehk siis endiselt seesugune nagu sai kirja pandud viis aastata tagasi – ilus ja elus!
Vaata värskeid pilte allpool.
⇑ Hinnomäe Üraskikuusik. Üraskite rünnakust puutumata metsaserv, taamal vasakul paistab üraskite elugtegevuse tulemusel tekkinud häil.
⇑ Kõige suurema üraskimõjuga paik seitse aastat pärast putukate massrünnakut.
⇑ Üraskite poolt ümber kujundatud metsaosa. Suured kuused on siin kuivanud ja valikraie käigus langetatud.
⇑ Hinnomäe Üraskimets pärast seitse aastat (2018–2024) kestnud üraskite rünnakuid. 2025. aasta suvel oli üraskite tegevus leebe. Üraskite massrünnakute ohjeldamiseks on selles metsatukas kasutatud kuut feromoonpüünist. Kuusiku lõuna- ja idapiiril asuvad metsad on aga omanike poolt nüüdseks lageraiutud.
RUBRIIGID:
