Koduhiired on armsad loomakesed, aga inimene neid oma keldris ega sahvris näha ei soovi. Seesugustel juhtudel läheb läheb enamasti käiku üks ammustel aegadel leiutatud asi – lõks!
⇑ Kas maitsta juustu või mitte maitsta – selles on küsimus. Koduhiir.
Aastavahetusel on meie laudadel head-paremat tavapärasest rohkem ning kõik see hea ei pruugi siis külmkappi ära mahtuda. Nii tuli meil seekordsete pühade ajal tunnistada vaatepilti, kus jahedasse trepikotta viidud kõrvitsajäätmed olid öösel kausist välja tiritud ja mis veelgi kohutavam – päkapikkude toodud kommikarpidel ilutsesid külgedel hiiremõõtkavas augud…
Sai siis vana hiirelõks taas kord välja otsitud ja üles seatud. Kahtlustasime juttselg-hiire tempusid, kuna neid seljajuttidega hiiri esineb tänavusel talvel tavapärasest rohkearvulisemalt. Ent rajakaamera silm tabas ikkagi klassikat – videosalvestusele jäi koduhiir.
Lõksu sattumine lõppes seekordsele filmikangelasele sõidutamisega üksildasse küüni. Sinna sai jäetud ka pisut toidu- ja ehitusabi: lindudele mõeldud rasvapallid, vannitäis teraviljajäätmeid, pisut heina ning üks tualettpaberirull pesa vooderdamiseks.
Soojast keldrikorrusest miinuskraadidega küüni ümber asustamine koduhiirele teab mis meelepärane muidugi ei ole. Vahest on aga seesugune asjade käik mõningast meelerahu pakkuv hiirepüüdjale.
⇑ Lühivideo “Lõks” (00:47)
⇑ Hiire esimesed sammud pärast ümber asustamist
***
Näoraamatu lehel küsis sõber Ahto, et millal võiks lühidokumentaal “Lõks” saada järje? Veidi ootamatu on selles osas märkida, et järjefilm oli tegelikult olemas juba enne seriaali esimese osa valmimist. Järjefilmi vaatamiseks tuleb klikkida all asuvat linki.
⇒ Kas Loodusemehe uut 2026. aasta kalendrit oled juba sirvinud?
