24. mai palaval pärastlõunal kuulsin koduaias must-kärbsenäppide hädakisa. Kostus see maja eest, pärnapuul asetseva pesakasti omanike nokkadest. Lähemal vaatlusel selgus, et järjekordne huviline oli tulnud uurima kärbsenäppide kinnisvaras peituvaid võimalusi. Siiani olid olnud näpipere probleemide allikaks tüütult uudishimulikud põldvarblased ning konkreetsema pesakasti ülevõtmise plaaniga väänkaelte paar. Aga kärbsenäpid kaitsesid pesakoha alati vapralt, nii et kõik varasemad tülitajad said edukalt minema aetud.
Seekord oli tegemist hoopiski eksootilisema külalisega. Kärbsenäppide pesakasti all, jämedal pärnaoksal istus vaenukägu. Tema suurune lind nii väikesest pesaaugust kindlasti sisse ei mahuks, kuid vaenukägudel on kombeks uurida pesitsuspaika otsides kõiki võimalusi, ka kõige võimatumaid. Kärbsenäpid ohtlikult pika nokaga tegelast oma kodu ust uurima ei lubanud: nad vastasid sissetungijat rünnates ning valjult tänitades.
Lõpuks kauni sulerüüga vaenukägu loobus ning laperdas talle omasel liblikalennul minema, näpipaar võidukalt teda saatmas.
Ainult mõned loetud sekundid jäid vaenukäole pesakasti imetlemiseks.
Häirijat ründasid mõlemad kärbsenäpid. Innukam ja kiirem oli emaslind, isaslind aga täpsem ning jõulisem.
Vaenukägu alustab oma uhket liblikalendu.
Add comment
Vabandust, kommenteerimiseks pead sisse logima.