Margit arvas, et kaerahelbepudru pera tuleb viia kausiga õue – lindudele. Mõistagi oleks ma selle ka ise meelsasti nahka pistnud, aga olgu pealegi, ka varestel on külmaga vaja toitu, mis palju jõudu annab!

Ennelõunal, kui kausike pudruga lumehangele jõudis, olid varesed parajasti kusagil ära. Võib-olla olid nad maanteelt mõne raipe leidnud – muidu oleks neist mõni jalutanud kalmistu ees, kalmuküünal nokas.

Kuna varesevalve parajasti puudus, jõudsid esimesena toidu juurde jaole hoopiski rasvatihased. Pudrukausi ümber jätkus nende saginat terveks tunniks. Paistis nii, et kaerahelbed pakkusid neile meeldivat vaheldust toidumajas leiduvatele päevalilleseemnetele.

Ja siis jõudsid muidugi kohale ka varesed. Nagu alati, maandusid neist julgemad  kausist mõne meetri kaugusele lumme. Kui siis esimene vapper vares lõpuks pudru juurde rühkis ja seda isukalt nokka kühveldama hakkas, nihkus kogu näljane varesekogukond innukalt toidujärjekorda.

Niipea kui võimukamad varesed said oma isu rahuldatud, hiilis ka kohalik harakas pudrule ligi. Pudrukausi olemasolust oli ta tegelikult teadlik juba enne vareste saabumist, aga sõi seda esialgu vaid silmadega, istudes pärnapuu tihedas võras. Julgus tegutsema hakata jõudis harakasse alles siis kui pool kaussi oli tühi. Ent tühja kõhuga ta ei jäänud: hiilis ikka ja jälle vareste vahelt osavasti läbi ja napsas välkkiirelt nokatäie.

Eks kaerahelbepuder peab ikka olema üks õige asi kui erinevad linnud ja loomad seda kõrgelt hindavad. Ajaloost teame, et kaer on andnud hobustele hobujõudu ja inimestele Heraklese ehk roomapäraselt Herkulese jõudu. Sellest viimasest siis ka kaerahelbepudru teine nimi – herkulopuder.

Kuulake kindlasti ka loo lõpus olevat kaerahelveste laulu ja laulgem kaasa!