Eelseisvale eesti lipu 140. aastapäevale mõeldes võtsin uurida raamatut “Sini-must-valge 100 aastat”, mille on kirja pannud Artur Taska ja mis on välja antud Montrealis 1982. aastal.

Ja mis siis raamatus esitatud sõnumitest eelkõige silme ette jäi? Esiteks see, et meie sinimustvalge lipp on alates tema pühitsemise päevast eesti rahvusluse kandja. Ja teiseks see, et eesti lipp on pühitsetud taarausu kombeid silmas pidades, millele on lisatud vanatestamentlik hoiatus neile, kel peaks tulema kiusatus lipuga seotud rahvuslikke väärtusi jalge alla tallata…

Allapoole jätan mõned väljavõtted Artur Taska raamatust ja mõned enda tehtud fotod Eesti lipu 125. aastapäeva tähistamisest.

3.06.1884 – Eesti lipu teekond Tartust Otepääle

Üliõpilane Aleksander Mohrfeldt:
“Umbes kell 10 hommikul istusime Tartu postijaama ees sõidukile, lipp varjatult kaasas. Suur kollane toolvanker “kanaarialind” inimesi tulvil täis, kaks kutsarit pukis, vankri ees kaheksa hobust neli ja neli reas, nõnda asusime teele. // Meie sõit tuli nagu kevadine rõõmulaul; oli nagu muinasaegne pulmasõit, kus pruut teel peidus hoiti, et tagaajajad teda ei leiaks. Nii oli meil lipp peidetult vankris ja meie kõik tema kaitsjad valmis igale vastu hakkama, kes oleks tahtnud katset teha lipu riisumiseks või rüvetamiseks. // Tee lühenes kiiresti. Kui paistma hakkas metsatuka tagant ja vahelt Otepää kirikutorn, siis anti lipule vabadus – päästeti varjukatte alt ja pandi sõidutuulde lehvima. Kevadpäike kuldas lipuvarrast.”

4.06.1884 – Lipu pühitsemine Otepää kiriklas:

Eesti Üliõpilaste Seltsi esimees Peeter Hellat:
“Vennad, see tund on liiga püha, kui et mina ennast väärt küllalt võiks arvata siin parajaid sõnu pajatada… Taara vaim, kes Eesti rahvast senini kõigest viletsusest hoolimata elul on hoidnud, olgu silmapilgul ja ka edaspidi meie kaitsjaks. Pühajärvele, Otepää pühale maale on meid velle Sperrlingki lahkus kutsunud, maale, kus iga puu juttusid võiks jutustada, iga kivi veres on veerinud ja iga mullatükk pisaraid on imenud. Siin laskem meid seda ära tunda, et Eesti alandusel ots on tulnud, laskem rõõmsal meelel ja ühel jõul Eesti ülenduse tööl võidelda. On aga ühel vennal veel töise vastu midagi ütlemist, siis poogu ta sellele kivi kaela ja uputagu kõik siin pühas järves ära sinna, kus kõige sügavam on, et puhastatud ja pestud igaüks omale tööle läheks. Isamaa, sa helde, püha, kuule meie palve iha: meid su hoidjaiks pühitse.”

Kirikuõpetaja Rudolf Kallas viitega 2. Moosese raamatus kirja pandule:
“Nõnda nagu Aaroni kepp maoks muutus, kui Aaron ta maha viskas, ka see lipp maoks muutub neile,kes ta maha jätavad, neid ja nende lapsi haavates ja kihvtitades. Aga nõnda kui kepp Moosesele käes hoides sai kindlaks toeks, nii saab ka see lipp neile, kes temale ustavaks jäävad ja teda kõrgel hoiavad, kaitsjaks ja hoidjaks kõigis eluraskustes.”

5.06.1884: Lipu pühitsemine Pühajärves

Üliõpilane Aleksander Mohrfeldt:
“Peale päevasündmusi oli “sõit Pühajärvele – lehviva lipuga suurel vankril. Seal ilusal järvekaldal pühitsesime lipu ristseid. Suplesime järves, mis muinasjutus öeldakse tekkinud olevat Linda pisaraist, mida ta nuttis võitluses langenud poegade pärast. Ei jäänud ka ronimata järve kõrval asuvale mäele, mida hüütakse Hobusemäeks, kuna muistsel ajal seal on nähtud Kalevipoega hobusel ratsutamas. Kui küllalt olime nautinud muinasloolist järve, selle kallaste ja saarte ilu, oma lippu vees peegeldanud ja veepisaratega niisutanud, siis tõttasime vankril tagasi kiriklasse. Veel kord ühine lõunatamine sõbralikus majas ning algas sõit tagasi.”