Kui inimesed peidavad endid suvise paduvihma eest katuse, kuuse või vihmavarju alla, siis väikestel laululindudel see alati võimalik ei ole. Nädala vanuste rästapoegade ainsaks vihmavarjuks saab olla nende ema, kelle oskused ja südikus kindlustavad hoovihmade esinemisel järglaste ellujäämise.

Südasuvise äikese ajal istus tuttav musträstaemand oma pihlapuu pesas ja soojendas hoolikalt nelja poega. Suuremate vihmahoogude korral hoidis ta tiibu kehast eemal ja kollast nokka taeva suunas püsti, olles pesa kaitsvaks elavaks vihmavarjuks. 

Paarkümmend minutit peale vihmasadu tuli isaslind toiduga, mis võimaldas lõpuks ka linnuemandal pesalt lahkuda.

Suurel jaol lindudest soojendavad pisikesi poegi ainuüksi emaslinnud. Nii on see ka rästastel. See ei tähenda alati, et isaslinnud poegade kasvatamisel tublid ei ole. Linnuperedes on lihtsalt vanemate ülesanded ära jagatud.