Just seesugune kinkeraamat nägi ilmavalgust aastal 2009 ehk siis 14 aastat tagasi. Kirjastajaks Huma, kellega koostöös on Loodusemehel ilmunud ühtekokku 4 raamatut ja lugematu hulk postkaarte.
Võtsin nüüd seda raamatut taas sirvida ja jagan mõnda sumedat suvemõtet.
Soe ja sume, lilleline ja liblikaline, valge ja roheline, maasikamaitseline ja heinahõnguline, vihmane ja põuane – see on meie suvi. Ja musttuhat muud tunnust on tal veel.
Loodus ei tunne teravaid piire. Suvi algab kevades ja lõpeb sügises. Suvepäevi võib lugeda pööripäevast pööripäevani, kevade viimasest sügise esimese öökülmani või mis tahes muul viisil.
Meil igaühel on oma suvi.
Ümbritsev maailm on nüüd energiast tulvil – pole paremat aega, mil avada tiivad ja tõusta lendu! Juunikuus sooritavad elu esimese lennu miljonid linnulapsed ja see teadmine tiivustab meidki. Nii soovime ka oma tuttavatele koolilõpetajatele ikka tuult tiibadesse.
Jaaniöös on salapäraseid hääli, lõhnu ja unistusi.
Vetepiirilt tõuseb udu, et rännata öö mahedas tuules. Luhtadel rääksuvad rukkiräägud ja männikutes soristavad öösorrid. Lõhnava kuslapuu aroom on kutsunud öisele einele kõik ümbruskonna surud.
Aasta lühimal ööl me ei maga, vaid süütame tule valguse auks ja me endi rõõmuks.
Hämaruse saabudes jalutame siis lõkke äärest metsateele, et otsida jaaniussi lummavat helendust. Ja kui selle sealt leiame, meeldib meile vahel mõelda, et too salapäraselt hõõguv mardikas on kui meie südamesoovi täitumist lubav roheline tuli.
Niidetud heinakaarel sammuvad usinasti valge-toonekured. See on moodsa aja märk.
Vaid pool sajandit tagasi tegutsesid lool samasuguse usinusega heinalised. Toonekurgi oli siis vähem kui rehasid.
Öeldakse, et augustikuus on koll põõsa all – pimedus võtab maad ja tähed ilmuvad jälle taevasse. Hea on nüüd lamada selili lõkke ääres ja vaadata maailma teise otsa.
Ritsikad muudkui saevad ümberringi.
