Suurim  teadaolev künnivareste asuala Eestis on teada Virumaalt Inju mõisapargist, kus 1975. aastal loendati 1143 pesa. Euroopa rekord on teada Ungarist, kus 1943. aastal loendati ühes koloonias 16 tuhat pesa.

Üksikud laululennud kestavad vaid umbes kaks ja pool minutit. Tunde kestev lõõritamine on võimalik seetõttu, et erinevad lõokesed tõusevad laululennule eri aegadel.

Kuldnokkadel esineb liigisisene pesaparasitism. Emaslinnud võivad üheaegselt muneda samasse pesasse.

Kuldnokad koonduvad sügisel hiigelparvedesse, kus võib olla kuni 2 miljonit lindu. Matsalu roostikus on olnud ööbijaid 180 000.

Kiivitaja hüüab „kii-vit”, pesapaigal ka sõjakalt „kiie-vit”

Veekogu põhjast hangivad ristpardid toitu küünitades.

Noored metsvindid õpivad laulu esimesel aastal oma isalt ja lähikonna isaslindudelt. Seetõttu on metsvintide laulule iseloomulikud dialektid, eri paikade metsvindid laulavad erinevalt.

Emaslinnud jälitavad isalinde, kõrs nokas, tiivad ripakil ja saba üles tõstetud.

Rändel olevad kaelustuvid ööbivad salkadena.

Põllul toituvate kaelustuvide parv on enamasti munakujuline, kusjuures hierarhia kõrgematel positsioonidel asuvad linnud tegutsevad parve keskel.

Viimasel ajal on ka kaelustuvist saamas linnalind, mis aitab ühtlasi kaasa selle liigi arvukuse tõusule.

Sookurg on end välja sirutades inimese pikkune.

Hüübi laulu kohta on öeldud, et möirgab nagu sookurat.

1950. aastatel kujunes Matsalu linnuriigi sümboliks hüüp.

Rahvasuus üks kardetavama kuulsusega linde – kuulutas katku, sõda või muud õnnetust.

Taluaedades on laulurästas oodatud lind, kuna otsib toiduks kiritigusid ja nälkjaid.

Laulurästa elupaikadeks on salukuusikud, laanekuusikud, soovikukuusikud, laialehised metsad.

Itaallased kutsuvad linavästrikku baleriiniks – ballerina.

Käina kandis on öeldud, et linavästrik tuleb kure tiivanuka peal lõunast tagasi.

Kui kevadel näha esimest linavästrikku kõrgel, tuleb hea linasaak.

Noorpaarid panevad titeõnne kindlustamiseks toonekurepesadega elektripostidele linte.

1939. aaastal oli meil teada 290 asustatud pesa peamiselt murdunud ladvaga puudel. Praegu on loendatud umbes 5000 pesa peamiselt elektripostidel.

Metskurvitsal on suured silmad, nägemisväli 360 kraadi.

Silmade ehitus võimaldab ilma pead pööramata näha ette- ja tahapoole ning ka üles.

Vanasti mõeldi, et metskurvitsa krooksuv hääl tuleb linnu tagaotsast, tegelikult tuleb see hääl siiski nokast.

Jahikommete hulka on kuulunud metskurvitsa väljaheidete söömine delikatessina.

Punarind alustab lauluga õhtusel ajal, teeb pausi südaööl ja tema nokk avaneb taas lauluks  poolteist tundi enne päikesetõusu.

Harva laulavad ka emaslinnud.

Laul on vaheldusrikas, selles võib eristada kuni 40 nooti sekundis.

Käbliku lähisugulased elavad Põhja-Ameerikas. Meil on käblik ainuke omataoline liik.

Harva laulab ka emaslind. Käbliku laul kostab poole kilomeetri  kaugusele.

Kui õhk väreleb paljude tikutajate möhitamisest, saab sellest oodatud kevadelamus.

Tikutaja elupaikadeks on märjad avamaastikud: sood, luhad ja soostunud niidud.

Ta on liikuv nagu elavhõbe. Osavalt turnib mööda puid ja põõsaid ning paigal ta naljalt ei püsi.

Väike-lehelinnu elupaikadeks on kuuse-segametsad, puisniidud, pargid.

Kui näpi-isand on oma lauluga meelitanud lähedale emaslinnu, siis näitab ta võimalikule partnerile oma pesaõõnsust. Ta peatub paigallennul lennuava ees, siseneb õõnsusse ja piilub sellest välja.

Must-kärbsenäpp elab kõikjal, kus õõnsusi. Kõrgeim arvukus haavikuis ja laialehistes salumetsades. Võib raiuda ise pesakoopa pehkinud puusse.

Maapinnale laskuvad suitsupääsukesed harva. Joogijanu kustutavad nad madalal vee kohal lennates.

Ettepaneku suitsupääsukese valimiseks Eesti rahvuslinnuks tegi Eesti Loodusuurijate Seltsi koosolekul kooliõpetaja ja looduskirjanik Kustas Põldmaa. See leidis üksmeelset poolehoidu ja suitsupääsukesest sai meie rahvuslind 1962. aastal. Rahvusümboliks kinnitati suitsupääsuke 1988. aastal.

Vanasti arvati, et suitsupääsukesed talvitavad mudas. Aristoteles leidis 4 saj e. Kr, et suitsupääsukesed hoopiski rändavad.

Üks kiiremaid laululinde, lennukiiruseks on mõõdetud 74 km tunnis.

Eelistab muneda sama liigi pessa, kus ta on ise üles kasvanud. Linnupesi otsib juba nende ehitamise ajal.

Käopojal ilmneb umbes 8 tundi pärast koorumist väljaviskamisrefleks. Ta nihutab pesas olevad munad ja linnupojad oma seljal olevasse nahalohku ja heidab need seejärel üle pesaserva. Vahel toimub see kasuvanemate silme all, ilma et need reageeriksid. Refleks töötab 3-4 päeva. Kuu jooksul kasvab 3 grammisest käopojast 90 grammine kägu.

Ööbiku laul on matkimisest vaba improvisatsioon.

Ilusal kevadel laulab koplis ikka ööbik. Sellepärast kevad ilus ongi. (Fred Jüssi)

Sobilikel luhamaastikel võib pesitseda üle100 paari ruutkilomeetril.

Meie öösorr on siinmail öösorriliste seltsi ainuesindaja, mujal maailmas on temataolised sageli troopikaööde elustajad. Seega võib öelda, et valgeid suveöid lauluga täitev öösorr on troopikaööde maaletooja Põhjamaades.

Öösorrid on osavad lendajad. Teisiti ei saagi, sest sarnaselt nahkhiirtega peavad nad öist jahti putukatele. Öösorri pikad pistrikutiivad, millega saab sooritada äkilisi pöördeid ja pisikese noka tagant kõrvuni laiaks avanev suu tagavad linnu edu saagi tabamisel.

Matkib teiste lindude laule.

Punaselg-õgijate arvukus sõltub sademete rohkusest talvitusaladel.

Rändel mööduvad nad Vahemerest ida poolt.

Kõiksuguste asjade hoiustamine meeldib neile sedavõrd, et poegade koorumisel võivad riputada nad oma lattu ka pessa tekkinud munakoored.

Poegade toitmise ajal püüavad piiritajad kuni 10 tuhat putukat päevas. Pessa viidud putukatoidupall kaalub 3 grammi ja sisaldab kuni 1000 putukat.

Kui temperatuur langeb alla 12 kraadi, siis poegi enam ei toideta. Suudavad toiduta elada vähemalt 5 päeva, pojad poole kauem.

Pesitsema hakkavad piiritajad kolme aastaselt, kusjuures nende läbilend on selleks ajaks umbes 500 tuhat kilomeetrit.

Piiritajate lähisugulaste hulka kuuluvad tillukesed ja kaunid koolibrid.