Tegelaskond, kellega lähemalt tuttavaks sain, oli nagu nugisepere ikka: emasloom oma poegadega. Nugise isasloomad annavad soo jätkamisse panuse vaid viljastajana, poegade kasvatamisest nad osa ei võta.  Kuna emaslooma territoorium võib osaliselt kattuda mitme isaslooma territooriumiga, on ühtlasi võimalik nugiseemanda paaritumine eri isastega.

Nugiste tiinus kestab kuni üheksa kuud, millest loote arenguks kulub ainult viimane kuu. Pojad sünnivad enamasti aprillis, saavad nägijaiks kuu vanuselt ja umbes kahekuuselt on nad juba parajad rahmeldised: uudishimulikud, sõnakuulmatud ja ajuti lärmakalt kräunuvad maailmaavastajad. Just sellel põneval ajal jälgisin metsnugistest pööningukollide tegevust umbes nädala vältel.

Suured lapsed, suured mured! Et rahuldada kolme nugisepoja toiduvajadusi, käis nugise-emand jahil nii öösel kui ka päeval. Põhisaak oli metsalinnud ja nende pojad (◊ 2), vähemal määral hiired ja karihiired. Imetlusväärne oli asjaolu, et nugise näritud avause kaudu käis pööningul korduvalt ka linavästrik, ent teda nugised kinni ei nabinud.

Nugiste elupiirkond pööningul oli selle hämar osa, peaasjalikult ärklikorruse seinatagune koos lõunakaarde jääva tuulekastiga. Nugiseemand näitas erilist osavust, liikudes pööningule katuse eterniitplaatide alt läbi pugedes. Samas näris ta iga päev avaust tuulekasti hommikupoolsesse serva. Sealjuures ei rassinud ta kunagi rähni kombel, vaid näitas selle asemel üles järjekindlust: iga kord, kui ta pööningule sisenes, eemaldas ta rajatavast avausest mõne järjekordse pinnu (◊ 3).

See, et pojad avause kaudu õues käima hakkasid, nugise-emandale alati ei meeldinud. Mõnel korral takistas ta väe ja võimuga poegi pööningult väljumast, tirides neid tagasi päist või jalust (◊ 4). Mureks oli kuhjaga põhjust: noored nugised ei püsinud püstloodis majaseinal kuigi kindlalt (◊ 5 ja 6).

Seintelt alla kukkunud pojad tegid nugiseemanda elu mõnikord kibedaks, sest alati ei saanud nood ise tagasi ülesse. Nii tuli emandal ikka ja jälle raske kandamiga mööda püstloodis seina üles tõusta (◊ 7 ja 8). Poegi pööningukorrusele tassiv nugis asetas oma kandami sageli maja katusele või vihmaveerenni (◊ 9). Too oli ideaalne kergliiklustee, mida kasutasid nii pojad kui ka nende ema.

Kiiresti jõudis kätte aeg, mil maja pööning oli taas vaikne. Pesakond lahkus suvemajast. See oli juba kolmas kord, kui metsnugis selle maja pööningul pojad üles kasvatas.

Suur tänu Raivo ja Malle Lehele, kes lubasid nugiseperel suvemajas toimetada ja minul rajakaameratega nugiseid jälgida!

Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Loodus, 6/2022