Margit tegi sel sügisel mitmel korral õunamoosi ja nagu ikka, jäi üks jagu lõigutud õunaviile kasutamata. Viisime need vana kombe kohaselt metsalagendikule, kus tegutsevad meie iga-aastased õunakunded: päeval rästad ja öösel kährikud. Tänavu läks õunahunnik kasutusse juba esimestel minutitel, sest selle avastasid imekiirelt salutihased. Jäin siis kohale rutanud tihasepaari tegutsemist mõneks ajaks jälgima.

Tihased on seemnesööjad. Viljaliha nad teab mis söögikõlbulikuks ei hinda. Seepärast on neile meelepärased ka mädaplekised õunad: peaasi, et need oleks seemnete nokkimiseks lahti lõigatud!

Seemnete söömine käis puuokstel, mis on tihaste tava. Mõnel puhul lendasid salutihased toitumisõrrele ka suurema õunaviiluga, aga ikka selleks, et viljalihast vaid seemned välja nokkida. 

Kui salutihaste rõõmsad viled olid metsalagendikul mõnda aega kõlanud, tuli õunu uudistama ka üks rasvatihane. Viimane oli fotografeerimise suhtes umbusklik, nii et maas lamavale õunakuhjale ei riskinud ta lennata. Üritas hoopiski pisemaid tihaseid rünnates neilt seemneid pihta panna, ent edutult.

Loo moraal on seekord lihtne – tehkem rohkem õunamoosi, nii valmistate rõõmu tihastele ja teistele ümbruskonna loomadele! 

Ja muide – pisike hall salutihane on saanud muuhulgas auväärse koha ka värskes Loodusemehe 2024. aasta kalendris. Sealselt kooljakuu lehelt  vaatab vastu üks Alam-Pedja salutihane, maiustades parajasti humalaseemnetega.

Loodusemehe kalendrist saad täpsemalt lugeda siit.