Tudengipõlves kujunes meie sõpruskonnal varakevadiseks tavaks ehitada naistepäeval tedreonne. Püha ettevõtmine leidis aset Laeva soos, kus asus meile peavarju pakkuv Lobudik – nii kutsusime omakeskis Einari ostetud vana metsavahimaja Rehessaarel.

Iga tedreonni ehitaja sai priipääsme tedremängu vaatlemiseks. Ja egas teistsuguseid pääsmeid seal saanudki olla! Pihupimedas öös saab olema tedreonni leidmine raske isegi siis, kui oled selle roikad üksipulgi ümbrusest kohale tassinud! Nondel hallidel aegadel hõlbustasid öist orienteerumist vaid kompass ja taskulamp.

Esimesed onnivaatlused tegime Maatskingu mängus. Ent sinna ilmus üks kuri tedrekuningas, kes mängivad tedrekuked juba enne aovalgust laiali peksis. Tedrekuninga tempudest sai meil peagi küll ja nii jätkasime tetrede vaatlemist Krimmi lagedal. 

Uues paigas käis mängimas mitukümmend kukke, mis andis rohkem võimalusi lindude imetlemiseks ja pildistamiseks. Kõige võluvam hetk, mille sealt kaasa võtsin, oli hoopiski mälupilt: tõusva päikese taustal mängivad tedrekuked inspireerisid sedavõrd, et hiljem jõudis see väekas jäädvustus Loodusemees OÜ logole.

Päike elustab tetrede mängumaad ja veel lõputul hulgal teisigi mängumaid – ole vaid tubli ja otsi need üles! Seesugustes väepaikades tunneme selgelt, kuis me oleme elus. Võib-olla on meie jalad märjad ja külmetavad – aga saame olla kindlad, et toimetame elu sees!