Sügisene värvipillerkaar on igal aastal erinev. Inimestele muidugi meeldib, kui kased on kuldsed ja vahtraladvad leegitsevad punaselt – ent tuleb ette ka pastellpruuni lehesadu… Miks siis ühel korral on ühte moodi ja teisel korral teisiti?
⇑ Vahtrate punane, saare roheline ja haaviku kollane moodustavad kauni sügisese värvipaleti.
Väike-Kareda, 10.10.2025
Leheroheline, lehekollane ja leheoranž
Kuigi vahtrate ja kaskede lehed on suvel rohelised, leidub neis tegelikult mitmesuguseid värvipigmente. Kloroplastides paikneb klorofüll ehk leheroheline, kromoplastides aga kollane ksantofüll ja porgandikarva karoteen.
Päikesekiiri püüavad kõik need pigmendid. Peamine valguse neelaja on klorofüll, kuid teised pigmendid püüavad valgust spektri teistes osades ning annavad neeldunud energia edasi klorofüllile.
Lehepunane ja lehepruun
Kaunis lehepunane värv tekib taimedes enamasti antotsüaanide kaasabil. Need pigmendid paiknevad taimeraku vakuoolides ning värvus sõltub muuhulgas ka rakumahla happesusest – tulemuseks võivad olla intensiivsed punased, lillakad või sinakad toonid.
Suvel värvib antotsüaan lillaks meie aasade kellukad ja muudab punaseks maasikate põsed. Rohelistesse lehtedesse ilmub ta aga alles sügisel, kui suhkrute liikumine lehest eemale aeglustub või peatub.
Lehepruun värvus on seotud tanniinidega – taimedes leiduvate parkainetega, mille ülesanne on muuta lehed rohusööjatele ja mikroobidele ebameeldivaks või raskesti seeditavaks. Mõnedel puuliikidel on tanniine rohkem kui teistel: näiteks võib tuua tammed, sirelid ja lepad.
Kuldse sügise retsept
Kui sügise hakul muutuvad päevad lühemaks ja ööd jahedamaks, annab see puulehtedele märku „suhkruvabriku“ töö lõpetamiseks. Juurtest hakkab saabuma üha vähem vett ja toitaineid, uut klorofülli enam ei teki ning vana laguneb. Roheline värv kaob.
Klorofülli abilised karotinoidid on aga märksa püsivamad ning jäävad nähtavale, kui roheline mask hajub. Siis löövad lehed särama ksantofülli kollastes ja karoteeni oranžides toonides.
Samas hakkab rakumahlas suhkrute ja valkude reageerimisel moodustuma antotsüaan. Suhkrust, mis varem liikus kogu taimes, sünnib nüüd vananevas lehes leekivpunane värv. Antotsüaanide tekkeks on vajalik ere valgus – pole juhus, et küpseva õuna päikesepoolne külg on alati punasem.
Nii võib öelda, et värviküllase sügise retsept on üsna lihtne: jahedad ööd, mis lagundavad klorofülli, ning päikesepaistelised päevad, mis soodustavad antotsüaanide teket. Nende koosmõjul sünnivadki sügise kuldsed, oranžid ja punased toonid. Kui muid pigmente napib, annavad tooni tanniinide pruunid varjundid.
Sügisvärvid veinis ja margariinis
Sageli me ei märkagi, et mõned sügisvärvid ilmestavad meie elu aastaringselt.
Punane viinamarjavein on leegitsevalt kaunis just tänu antotsüaanidele, mis annavad värvi küpsetele viinamarjadele. Nendest samadest viljadest eraldatud toiduvärvi kasutatakse vahel ka karastusjookides, mille etikettidel näeme leekpunase vahtralehe asemel viidet toidulisandile E163.
Kui leivale määritud margariini toon meenutab kuldseid kaselehti, on see tõenäoliselt pärit inimeste loodud „sügiskullast“ – tehislikust karoteenist, mida tähistatakse koodiga E160a.
⇑ KULDSE SÜGISE VÄRVID. Vahtralehel kohtuvad klorofülli roheline, antotsüaanide punane ja karotinoidide kollane toon.
⇑ KÕRVUTI KASVAVAD HAAVAD VÕIVAD SÜGISEL OLLA ERI VÄRVI. Need puud, mille lehestikus on rohkem punast, näitavad seda igal aastal – sügisvärvide eripära on suurel määral pärilik.
⇑ LOODUSE VÄRVIPALETI PUNANE. Antotsüaan ei värvi punaseks üksnes vahtrapuude latvu, vaid annab erksa tooni ka kuremarjadele.
⇒ Ilmunud on Loodusemehe 2026. aasta kalender! Sirvimiseks vajuta all asuvale nupule.
