“Olgu ilu, mida sa armastad,
see, millega sa tegeled.
Selleks, et suudelda maad
on tuhandeid viise.”

Rumi

Looduse ilu on kord ülistatud, kord alavääristatud. See, mida me näoraamatus rõõmuga laigime, võib jääda päris elus väljateenitud tähelepanuta niipea, kui mängu tuleb raha. Ometigi on looduse ilu vahest see olulisim põhjus, miks Maale sündida ja siin elada.

Inimese kõige imelisem meel on ilumeel. Muidugi me ka näeme, kuuleme, maitseme, haistame ja kombime. Ent ilumeel hoomab hetkega miskit palju suuremat, ehitades silla ainelise ja vaimse vahele. Iga eluvorm või maastik, mille kaudu ilu end ilmutab, võib olla võluaknaks vaimsesse ilma.

Ilu võiks olla ühtlasi looduse väärtustamise esimene ja peamine mõõdupuu. Meie teaduspõhine ilmavaade seda paraku ei soosi. Ilu on subjektiine, selle hindamiseks ei ole sobilikku mõõteriista. Tegelikult on see mõõdik inimene ise, aga kalibreerimata inimhinge pole kombeks usaldada.

Siis ei tasugi imestada, kui me seisame järjekordsel metsakoosolekul, kõrvad lontis ja sabad sorgus. Seal meile seletataksegi, et looduse ilu pole kaalumist väärt, aga lageraiest saadav rahaline tulu on praegu ikkagi oluline. Meie viimaseks õlekõrreks jääb tormata ummisjalu metsa, et otsida kotkaid, kuldkingasid ning haruldasi samblaid ja seeni. Niiviisi metsa ilu liikideks ja arvudeks tükeldades võib meil isegi olla lootust metsa kaitsta.

Me elame arvude ajastul. Oleme kaugenenud elust, et flirtida arvude ja numbritega. Me muudkui mõõdame ja mõõdame ning hiilimisi muutuvad asjad meie ümber arvudeks ja arvutiteks. Meie telefon on juba ammugi arvuti. Fotokaamera samuti. Ka mõni külmkapp on juba arvuti. Inimestelt küsitakse nüüd nime asemel ID-koodi ja igal lambal peab olema number kõrvas.

Arvud on digiajastu vundament. Ent märgiline virtuaalmaailm pole iseenesest hea ega halb: see on vaid tähelepanuvõimendi. Külvad halba, lõikad vihkamist. Külvad müra, lõikad segadust. Külvad head ja ilusat, lõikad armastust. Ja oled üha enam see, mida sa televiisorist ja internetist vaatad! Teleprogrammid ja meediakanalid suudavad meid programmeerida nii vihkama kui ka armastama.

Oleme olulisel teelahkmel, kus on viimane aeg suunata pilk ilu, headuse ja armastuse poole. Igaüks saab selleks miskit teha, ühiskonna vaimne ärkamine algab igast inimhingest. Meie piiratud tähelepanu tõttu oleks mõistlik omandada natuke vähem kooliteadmisi ja natuke rohkem märkata, saades ehtsaid äratundmisi meie suurimalt õpetajalt – looduselt. Sedamoodi toimetades hakkaksime vahest rohkem tähele panema ka looduse ilu, mis tiivustab meid loodust armastama.

Inimene, Homo sapiens, peaks eeldatavasti olema „tark inimene”. Ja tark ei torma. Las arvutid mõtlevad kiirelt, tõttamine on robotite pärusmaa. Tark inimene mõtleb aeglaselt ja mõnikord üldse mitte. Mõelda on tarvis siis, kui on tarvis robotit parandada. Ent seejuures jäägu aega imetleda looduse ilu: vahtida pilvi, vaadelda loomi ja lilli või lihtsalt molutada. Tark inimene on „imetlev inimene”.

Ja kui me alatasa imetleme, siis me püsime ühtlasi elus! Siis püsib elus ka meie ümbrus, meie mets. Eesti keel väljendab elus püsimist üllatavalt täpselt: olla elus tähendab olla elu sees – ehk siis olla ühe ja ainsa elu sees! Ja olemine elus on ühtlasi elamine ilus – ilu sees. No mis meil võiks kõige selle vastu olla? Selleks, et suudelda maad, on õnneks tuhandeid viise!

Artikkel on ilmunud ajakirjas Eesti Loodus, 11/2021.