Kõikjal, kus leidub natukegi lund, laiub täna talitee! Loodus pakub imelist võimalust kõndida lumel ja mitte lumes.

Raudsepa mäe jäisele lumekuplile astutes tajun, kuis sammumisel tekiv lumekrudin täidab kogu ümbruse.  Künka tipu puudel kükitavad varesed rikastavad niigi karedat helipilti samavõrd karedate kraaksatustega.

Kui pildistamiseks peatun, jõuavad minuni värsked sõnumid Elvast. Muidugi, täna on ju Tartu maraton. Mitme metsa taga asuvas finišis kõneleb hoogsalt spordikommentaator. Tema sõnad jäävad siinmail hämaraks, ent hääletoonist võib välja lugeda, et suusaraja lõpusirgele on jõudnud tublimatest tublimad!

Loomade jälgi leidub jäisel lumeekraanil vähe. Peale mu enda jäljerea väärib uurimist üks suurem jäljekogum künka jalamil. Seal näen lumes tervet trobikonda tillukesi langatuslehtreid, mille loojateks on olnud metskitsed. Nende sõrad on lumekooriku pinnast läbi vajudes sileda lumekooriku kuusnurkselt lõhestanud.

Künka jalamil, seal kus lund vähem, saan päikeseloojangul kokku niidu-uruhiirega. Too on end sättinud ühte lumelohku nii, et õhtu viimased päikesekiired tema kasukani jõuaksid. Hiirekese enesetunne pole just kiita: ta püüab jalaga tõmmates karvadesse takerdunud tillukesi jäätükke eemaldada, ent teab mis edukas ta selles ei ole.

End hiire kõrvalt püsti upitades märkan, et kauge spordikommentaatori rõõmuhõiskeid polegi enam kuulda. Tundub, et maratonifinišisse on nüüd jõudmas sedasorti suusatajad, kes on unustanud endid suusarajal jäämustreid imetlema. Siin pole enam kommenteerida miskit. Võitjad ammugi selgunud, öö lähedal. 

18.02.2024