Minu vanaema tundis hänilast hästi. Pool sajandit tagasi kirjutasid Lemming Rootsmäe ja Heinrich Veromann raamatus “Eesti Laululinnud” hänilase kohta nõnda: “Sale kollane lambahänilane kuulub meie kaunimate lindude hulka ja on vist küll kõigile tuntud.”

Näete siis, kuis ajad muutuvad. Hänilase mittetundmine viitab küllap sellele, et inimesed liiguvad üha harvemini looduses: hänilastega saab trehvata rannaniitudel, jõeluhtadel ja niiskematel põldudel. Kollasekõhuliste lindude toimetamine nende pesitsusaladel vaevalt et märkamata jääb.

Samas on hänilaste lähem tundmaõppimine pisut keerulisem alamliikide esinemise tõttu. Eesti hänilased on enamasti lambahänilased (vt sõnumi päises olevat pilti) ja harvem põhjahänilased (vt fotot teksti lõpus).

Ja siis on veel hänilastel palju kirkaid lähisugulasi: kuldhänilased, linavästrikud ja jõgivästrikud. Kõik nad peavad lugu veekogude lähedusest ja kõik nad armastavad vehkida sabaga. Hänilaste nimi viitab samuti sabale ehk hännale.

Niisiis, liikugem suvistele rannaniitudele ja luhtadele!