Linnusõprade jaoks algas äsja aulide aasta – Eesti Ornitoloogiaühing on kuulutanud auli 2023. aasta linnuks. Küllap saab nüüd meie tegemistes olema rohkem sukeldumist, koorilaulu ja lustlike merelindude vaatlemist.

Kodumaa lindude seas on aulid kõige võimekamad sukeldujad. Neile on jõukohane otsida toitu paarikümne meetri sügavusest ja üksikjuhtudel kolm korda sügavamaltki:  kalurid on leidnud hukkunud aule 50–60 meetri sügavusele lastud vähipüünistest.

Tuulevaiksel kevadpäeval mereanda kostuv aulikoor on Eestimaa looduse üks võluvamaid helipilte. Tuhandete auli-isandate nokkadest tuleb siis kuuldavale seesama võlunimi, mis viitab veelindudest lauljatele endile meie rahvasuus ja linnuraamatutes.

Aulid on Eesti kõige arvukamad veelinnud. Aulidest talvitajaid esineb meil sinikael-partidest kümme korda enam ning läbirändel aulide arv võib küündida kogunisti 1,6 miljoni isendini. Ainult et – aulid asuvad pea alati inimese tegutsemispaikadest eemal, nad eelistavad siinmail elualana avamerd.

Eriline konks on muuhulgas peidus ka aulide välimuses. Tavapärase kahe korra asemel vahetavad nad sulerüüd kolmel korral aastas. Muidugi pole ka sinikirjalisi lesti või roosat nokka ette näidata igal linnuliigil!

Minul endal on olnud õnne vaadelda aule viie kevade vältel. Kui leian aega, siis lisan siia aasta jooksul miskit sellest, mida aulid on mulle aegade jooksul õpetanud. Seniks soovin kõikidele head auli aastat!

Fotol näeme vasemal emaslindu, paremal pääsusabalist isaslindu. Aulide pilte saad sirvida Loodusemehe pildipangas.